Kuulen
oiet ja vaatan enda kõrvale. Seal lebab mingi paljas olevus, kes
oigab. Mõtlen, kas peaksin teda aitama või, mida muud ma tegema
peaksin? Pealegi, kus on Rex? Ja mis asjad need minu küljes on? Need
küsimused käivad mul peas ringi. Ma tunnen, kuidas mul hakkab pea
valutama. Kõhus lendavad ikka liblikad ja ka pissi häda on ikka
alles. Silmalaud hakkavad kinni vajuma. Üritan ennast ärkvel
hoida, aga see muutub lõpuks võimatuks. Mu silmalaud vajuvad kinni
ning ma vajun pikali. Viimane asi, mida ma veel kuulen on:“
Seal on keegi!“. Ma uinun.
Ärkan mingi erga valguse peale. See paistab mulle otse silma. Ma avan silmad ja vaatan ringi. See on mingi hall ruum, halli lae, põranda ja seinadega. Isegi uks on hall. Ma istun halli laua taga hallil toolil.
Vaadates alla näen ma enda küljes sinise riidega kaetud käpa moodi asjandusi. Mu keha peal on mingi värviline riie. Need samad käpa moodi beezikat asjad on nüüdki olemas, kuid seekord on need värvilise riidega kaetud.
Kõrvale vaadates näen ma seda sama olevust, kes enne minu kõrval maas lebas. Tal on keha küljes samasugused sinise riidega kaetud asjandused. Keha on tal aga musta riidega kaetud, mis lõppeb nende lühemate käpa moodi asjanduste alguses ära. Tema koon on kuidagi väga lühike ning koonu all on lahtine suu, millest kostab norskamist. Tema silmad on kinni, mis viitab sellele, et ta veel magab. Ta peast kasvavad välja pruunikad karvad, mis on väga Rexi karva tooni. Siis meenubki mulle Rex, kus ta küll on?
Minu mõtte katkestab ukse paukumine. Ma vaatan ukse poole, kus seisab minu kõrval istuva olendiga väga sarnane olend. See olend on, aga paksem ja pikem ning ta sammub teisel pool lauda oleva tooli poole. Jõudes selleni prantsatab ta istuma. Norskamine on lõppenud, millest võib järeldada, et see minu kõrval olev olend on üles ärganud.
Meie ees olev olend hakkab rääkima: „ Niisiis. Mina olen Artur. Olen noorsoo politsei vanemkonstaabel. Aga me pole siin, et minu elulugu kuulata. Me oleme siin, et teada saada, kes olete TEIE?“ Mis sest, et see keel , milles see olend räägib on võõras ja ma pole seda kunagi kuulnud saan ma sellest aru ning vastan: „ Mina olen Keidi.“ Minu kõrval olev olend vaatab mu poole. Ta tundub olevat hämmingus, kuid vastab siiski: „ Ja mina olen Rex.“ Nüüd on minu kord hämmingus olla. SEE ON REX!?
Artur tahab hakata uuesti rääkima, kuid Rex katkestab teda: „ Vabandage, aga mis olendid me oleme ja kus me ometi oleme?“
Ärkan mingi erga valguse peale. See paistab mulle otse silma. Ma avan silmad ja vaatan ringi. See on mingi hall ruum, halli lae, põranda ja seinadega. Isegi uks on hall. Ma istun halli laua taga hallil toolil.
Vaadates alla näen ma enda küljes sinise riidega kaetud käpa moodi asjandusi. Mu keha peal on mingi värviline riie. Need samad käpa moodi beezikat asjad on nüüdki olemas, kuid seekord on need värvilise riidega kaetud.
Kõrvale vaadates näen ma seda sama olevust, kes enne minu kõrval maas lebas. Tal on keha küljes samasugused sinise riidega kaetud asjandused. Keha on tal aga musta riidega kaetud, mis lõppeb nende lühemate käpa moodi asjanduste alguses ära. Tema koon on kuidagi väga lühike ning koonu all on lahtine suu, millest kostab norskamist. Tema silmad on kinni, mis viitab sellele, et ta veel magab. Ta peast kasvavad välja pruunikad karvad, mis on väga Rexi karva tooni. Siis meenubki mulle Rex, kus ta küll on?
Minu mõtte katkestab ukse paukumine. Ma vaatan ukse poole, kus seisab minu kõrval istuva olendiga väga sarnane olend. See olend on, aga paksem ja pikem ning ta sammub teisel pool lauda oleva tooli poole. Jõudes selleni prantsatab ta istuma. Norskamine on lõppenud, millest võib järeldada, et see minu kõrval olev olend on üles ärganud.
Meie ees olev olend hakkab rääkima: „ Niisiis. Mina olen Artur. Olen noorsoo politsei vanemkonstaabel. Aga me pole siin, et minu elulugu kuulata. Me oleme siin, et teada saada, kes olete TEIE?“ Mis sest, et see keel , milles see olend räägib on võõras ja ma pole seda kunagi kuulnud saan ma sellest aru ning vastan: „ Mina olen Keidi.“ Minu kõrval olev olend vaatab mu poole. Ta tundub olevat hämmingus, kuid vastab siiski: „ Ja mina olen Rex.“ Nüüd on minu kord hämmingus olla. SEE ON REX!?
Artur tahab hakata uuesti rääkima, kuid Rex katkestab teda: „ Vabandage, aga mis olendid me oleme ja kus me ometi oleme?“
Nii see on siis 4. peatükk. Vabandan, et pole ammu uuendanud, ma olen selle täiesti ära unustanud. Loodan, et see osa meeldib. Tupsu Tadaa:)
No comments:
Post a Comment