4. peatükk

Kuulen oiet ja vaatan enda kõrvale. Seal lebab mingi paljas olevus, kes oigab. Mõtlen, kas peaksin teda aitama või, mida muud ma tegema peaksin? Pealegi, kus on Rex? Ja mis asjad need minu küljes on? Need küsimused käivad mul peas ringi. Ma tunnen, kuidas mul hakkab pea valutama. Kõhus lendavad ikka liblikad ja ka pissi häda on ikka alles. Silmalaud hakkavad kinni vajuma. Üritan ennast ärkvel hoida, aga see muutub lõpuks võimatuks. Mu silmalaud vajuvad kinni ning ma vajun pikali. Viimane asi, mida ma veel kuulen on:“ Seal on keegi!“. Ma uinun.
Ärkan mingi erga valguse peale. See paistab mulle otse silma. Ma avan silmad ja vaatan ringi. See on mingi hall ruum, halli lae, põranda ja seinadega. Isegi uks on hall. Ma istun halli laua taga hallil toolil.
Vaadates alla näen ma enda küljes sinise riidega kaetud käpa moodi asjandusi. Mu keha peal on mingi värviline riie. Need samad käpa moodi beezikat asjad on nüüdki olemas, kuid seekord on need värvilise riidega kaetud.
Kõrvale vaadates näen ma seda sama olevust, kes enne minu kõrval maas lebas. Tal on keha küljes samasugused sinise riidega kaetud asjandused. Keha on tal aga musta riidega kaetud, mis lõppeb nende lühemate käpa moodi asjanduste alguses ära. Tema koon on kuidagi väga lühike ning koonu all on lahtine suu, millest kostab norskamist. Tema silmad on kinni, mis viitab sellele, et ta veel magab. Ta peast kasvavad välja pruunikad karvad, mis on väga Rexi karva tooni. Siis meenubki mulle Rex, kus ta küll on?
Minu mõtte katkestab ukse paukumine. Ma vaatan ukse poole, kus seisab minu kõrval istuva olendiga väga sarnane olend. See olend on, aga paksem ja pikem ning ta sammub teisel pool lauda oleva tooli poole. Jõudes selleni prantsatab ta istuma. Norskamine on lõppenud, millest võib järeldada, et see minu kõrval olev olend on üles ärganud.
Meie ees olev olend hakkab rääkima: „ Niisiis. Mina olen Artur. Olen noorsoo politsei vanemkonstaabel. Aga me pole siin, et minu elulugu kuulata. Me oleme siin, et teada saada, kes olete TEIE?“ Mis sest, et see keel , milles see olend räägib on võõras ja ma pole seda kunagi kuulnud saan ma sellest aru ning vastan: „ Mina olen Keidi.“ Minu kõrval olev olend vaatab mu poole. Ta tundub olevat hämmingus, kuid vastab siiski: „ Ja mina olen Rex.“ Nüüd on minu kord hämmingus olla. SEE ON REX!?
Artur tahab hakata uuesti rääkima, kuid Rex katkestab teda: „ Vabandage, aga mis olendid me oleme ja kus me ometi oleme?“

Nii see on siis 4. peatükk. Vabandan, et pole ammu uuendanud, ma olen selle täiesti ära unustanud. Loodan, et see osa meeldib. Tupsu Tadaa:)

3. peatükk

 Ma pakun, et kui ma poleks hirmust nii kange olnud oleks ma karjunud nii, et terve maailm kuuleb. Praegu ei suutnud ma aga isegi mõelda. Lihtsalt seisin seal. Uks avanes väga aeglaselt, kuid lõpuks astus ukse varjust välja ... REX!!! Mida teeb tema siin, tüdrukute vetsus!? Ja ma olen kindel, et ta ei ole lihtsalt valesse vetsu tulla. Siiski ütlen ma talle, et poiste vetsu saab järgmisest uksest. Rex teeb selle peale mingi pervo näo pähe ning vastab:“ Ma ei tulnudki vetsu.“ Ma olin seda vastust kartnud, kuid lootsin, et see pole see. Nüüd, aga kui ta selle välja ütles hakkasid mul kõhus liblikad lendama.
Ma ei saa enam millegist aru. Mul mõte töötab ning isegi mu vetsu häda on tagasi tulnud, aga ma ei liigu paigast. Rex saab sellest aru ning astub sammu edasi. Ja siis veel ühe ja veel ühe kuni on jõudnud minuni. Ma tunnen ta hingeõhku, kuid see ei lõhna nii nagu tavaliselt, see on magus. Ma olen hämmingus.
 Enne kui ma midagi öelda jõuan viskub Rex mulle peale. Samal ajal kaotan ma ka põranda enda jalge alt. Me kukkume. Ma üritan midagigi näha, kuid ümerringi on ainult pimedus. Mul tekkib paanika ja ma hakkan niutsuma. Sama teeb ka Rex. Alles nüüd tuleb mulle meelde, et Rex on ka minuga. Ma lõpetan niutsuimise ning tonksan Rexi, et ka tema vait jääks. Ta teebki seda. Vaikus kestab paar minutit kuni järsku hakkab Rex rääkima:“Kas sa tahad teada, miks ma tegelikult sinna vetsu tulin?“ „Oleks vist loogiline jah kui sa ütleksid,“ kõlab mu suust. Rex avab suu. „Ma tulin sinna, et öelda...“ lausub ta väga aeglaselt. Siis jääb ta vait. Ma tahan hakata just küsima, et siis mida, aga ma tunnen enda kehas mingit imeliku kihinat. See algab käpaotsast ning tõuseb aina ülespoole. Kui see on mu peani jõudnud tunnen ma, kuidas miski suruks nagu mu koonu kokku. Ma ei tea, mis minuga toimub, kuid ma ei julge ka midagi teha. Lõpuks tundub see kihin vaikselt mu kõrvadest väljuvat. See on kergenduseks. Peale seda jääb kõik vaikseks.
 Ma hakkan juba mõtlema jumala peale ja et kas see siin on põrgu? Ma pole ju tahtnud olla paha koer. See on lihtsalt juhtunud. Ma olen igasuguste elu jooksul tehtud vigade peale mõtlemisega liiga ametis, et märgata, et me langeme nüüd aeglasemalt ja ka õhk muutub soojemaks. Ma jõuan veel viimasel hetkel enda mõtetest väljuda, et vältida maapinnaga kokkupõrkamist. Siiski kukkun ma kõhuli, kuid mitte nii, et saaksin haiget. Alguses ei julge ma pead tõsta, aga kui on juba tükk aega möödas teen seda siiski.
 Vaatan enda ette ja seal on kaks beezikat käpa moodi asjandust, mis on vist kuidagi minuga ühendatud. Üles vaadates kõrguvad minu kohal hiiglaslikud valget värvi tähed. Aina imelikumaks läheb, kus ma olen ja mis minuga viga on?

Otsustasin 3. osa kah siis täna lisada kuna kirjutasin juba järgmised paar osa ära. 4. osa aga tuleb kindlasti alles homme või ülehomme. Tupsu Tadaa!:)

2. peatükk

 Ma näen hundikoer Rex-i ja tema kampa. Rex on juba minu vana tuttav kuna oleme naabrid ja käime samas koolis. Igatahes on ta tüütu. Ja siis veel tema kamp, kes on ikka täielikud pinnud p***es. Ma olen üritanud neid vältida, aga nad leiavad mind ise alati üles. Ning täna on nad mind jälle üles leidnud ja mingi vembugagi hakkama saanud. Tahaksin neile hea meelega peksa anda, kuid kahjuks saal pimeneb ning film hakkab. Rex hüppab minu kõrvale ja sätib ennast „mugavalt“ sisse nii, et ta paneb oma jalad minu sülle ning pea eesrea tooli seljatoel.
 Film hakkab. See räägib sellest, kuidas ühed noorukid lähevad öösel kiirteele sõitma, kuid eksivad kõrvalteele ära. Neile helistab üks mees ning räägib neile kuhu minna. Kuid seda meest ei saa usaldada. Poole filmi peal on mul jook otsas ja ilge häda. Otsustan, et ei suuda välja kannatada ja lähen vetsu. Hakkan juba vetsu ust sulgema kui järsku paneb keegi jala vahele. Kuna olen just õudukat vaadanud hakkan ma üle kere värisema. Mul jooksevad peast läbi igasugused kahtlased mõtted ning ma pean endale sosinal ütlema:“Ole normaalne Keidi!“. See keegi oli seda kuulnud ja astub nüüd sisse.

Niisiis, teine osa, jee! Eile ei jõudnud seda üles laadida, aga noh vähemalt on see nüüd olemas:) Võibolla tuleb täna ka kolmas osa, aga seda pean ma veel vaatama. Tupsu Tadaa!

1. peatükk

Olen noor taks Keidi. Olen 4 aasta käinud koertekoolis nig 3 on veel käia. Mu parim sõber on minuga sama vana koer Lilli, kelle tõuks on terjer. Lillil on peika buldog Robin. Endal peikat ei ole. Niisiis:

Avan silmad. „Oeeeeh!“ tuleb haigutus peale. See järel taipan ning hüppan kohe voodist välja. Torman vannitoast läbi ning otse kööki, et mõni sekund hiljem sealt jälle välja tulla, võileib suus. Jooksen veel ema toast läbi ning juba olengi majast väljas. Lähen bussipeatusesse ja ootan bussi. Buss jääb mitu minutit hiljaks. Lähen peale ja sõidan Koeraka ette. Astun kiirustades bussist välja ja võtan välja telefoni.Olen jäänud 5 minutit hiljaks. “Niih, mina olen kohal, aga kus on Lilli?“ pomisen. Otsustan helistada.“Ja?“vastab Lilli veidi unisel häälel.“ Tsau siin Keidi, ma olen Koeraka ees, aga kus kurat sa oled?“ küsin kiirustades“Oih, pagan! Kohe tulen!“ kuulen Lillit veel ütlemas enne kui ta toru ära paneb.
Ja, ennäe Lilli ongi paari minutiga minu kõrval ning juba jalutame me Koeraka hiilgavate poodide vahel.“Maguskäpp, Ikoer, Koerakee, Pintselsaba. Need tunduvad kõik nii coolid olema.“ ohkan ma. Lilli ohkab ka. Me kõnnime veel tükike maad, kuni olemegi jõudnud sinna, Koeraka uhiuue kinoni. Me seisame selle ees nagu mingid väikesed kutsikad, kes on astunud suurde kommipoodi. Lõpuks tuleb mu mõistus väikeselt vahepausilt tagasi ning ma kutsun ka Lilli mõistuse tagasi. Ma tuletan talle meelde: „Me peame piletid ostma.“ „Ahjaa!“ lausub Lilli ning me suundume kassadeni. Ostame filmile“ Direction“ 2 piletit ning ka pocorni ja Cocat.
Jalutame saali. See on hiiglaslik, kuid siiski leiame oma kohad kerge vaevaga üles. Istume maha. Varsti hakkab saal õnneks pimenema ning mõne minutiga on saal täiesti pime, kuid film ei hakka. Järsku kõlab minu SELJA TAGANT hundi ulgumist. Ma hüppan tooli alla ning sama teeb Lilli. Saal läheb nüüd jälle valgeks ja ma julgen tooli alt välja tulla. Ma vaatan enda taha.

Noh, see on siis esimene peatükk. Loodan, et meeldis:) Järgmine tuleb ilmselt homme. Tupsu Tadaa!

Hello!

Tere!

See siin on minu uus blogi ja see hakkab olema minu järjejuttu Little Miss Queeni koduke:) Loodan, et teile meeldib see jutt ning soovite lugeda rohkem. Kui midagi on valesti ainult öelge. Aga niikauaks:

Tupsu Tadaa:)