Ma
pakun, et kui ma poleks hirmust nii kange olnud oleks ma karjunud
nii, et terve maailm kuuleb. Praegu ei suutnud ma aga isegi mõelda.
Lihtsalt seisin seal. Uks avanes väga aeglaselt, kuid lõpuks astus
ukse varjust välja ... REX!!! Mida teeb tema siin, tüdrukute
vetsus!? Ja ma olen kindel, et ta ei ole lihtsalt valesse vetsu
tulla. Siiski ütlen ma talle, et poiste vetsu saab järgmisest
uksest. Rex teeb selle peale mingi pervo näo pähe ning vastab:“ Ma ei
tulnudki vetsu.“ Ma olin seda vastust kartnud, kuid lootsin, et see
pole see. Nüüd, aga kui ta selle välja ütles hakkasid mul kõhus
liblikad lendama.
Ma ei saa enam millegist aru. Mul mõte töötab ning isegi mu vetsu häda on tagasi tulnud, aga ma ei liigu paigast. Rex saab sellest aru ning astub sammu edasi. Ja siis veel ühe ja veel ühe kuni on jõudnud minuni. Ma tunnen ta hingeõhku, kuid see ei lõhna nii nagu tavaliselt, see on magus. Ma olen hämmingus.
Enne kui ma midagi öelda jõuan viskub Rex mulle peale. Samal ajal kaotan ma ka põranda enda jalge alt. Me kukkume. Ma üritan midagigi näha, kuid ümerringi on ainult pimedus. Mul tekkib paanika ja ma hakkan niutsuma. Sama teeb ka Rex. Alles nüüd tuleb mulle meelde, et Rex on ka minuga. Ma lõpetan niutsuimise ning tonksan Rexi, et ka tema vait jääks. Ta teebki seda. Vaikus kestab paar minutit kuni järsku hakkab Rex rääkima:“Kas sa tahad teada, miks ma tegelikult sinna vetsu tulin?“ „Oleks vist loogiline jah kui sa ütleksid,“ kõlab mu suust. Rex avab suu. „Ma tulin sinna, et öelda...“ lausub ta väga aeglaselt. Siis jääb ta vait. Ma tahan hakata just küsima, et siis mida, aga ma tunnen enda kehas mingit imeliku kihinat. See algab käpaotsast ning tõuseb aina ülespoole. Kui see on mu peani jõudnud tunnen ma, kuidas miski suruks nagu mu koonu kokku. Ma ei tea, mis minuga toimub, kuid ma ei julge ka midagi teha. Lõpuks tundub see kihin vaikselt mu kõrvadest väljuvat. See on kergenduseks. Peale seda jääb kõik vaikseks.
Ma hakkan juba mõtlema jumala peale ja et kas see siin on põrgu? Ma pole ju tahtnud olla paha koer. See on lihtsalt juhtunud. Ma olen igasuguste elu jooksul tehtud vigade peale mõtlemisega liiga ametis, et märgata, et me langeme nüüd aeglasemalt ja ka õhk muutub soojemaks. Ma jõuan veel viimasel hetkel enda mõtetest väljuda, et vältida maapinnaga kokkupõrkamist. Siiski kukkun ma kõhuli, kuid mitte nii, et saaksin haiget. Alguses ei julge ma pead tõsta, aga kui on juba tükk aega möödas teen seda siiski.
Vaatan enda ette ja seal on kaks beezikat käpa moodi asjandust, mis on vist kuidagi minuga ühendatud. Üles vaadates kõrguvad minu kohal hiiglaslikud valget värvi tähed. Aina imelikumaks läheb, kus ma olen ja mis minuga viga on?
Ma ei saa enam millegist aru. Mul mõte töötab ning isegi mu vetsu häda on tagasi tulnud, aga ma ei liigu paigast. Rex saab sellest aru ning astub sammu edasi. Ja siis veel ühe ja veel ühe kuni on jõudnud minuni. Ma tunnen ta hingeõhku, kuid see ei lõhna nii nagu tavaliselt, see on magus. Ma olen hämmingus.
Enne kui ma midagi öelda jõuan viskub Rex mulle peale. Samal ajal kaotan ma ka põranda enda jalge alt. Me kukkume. Ma üritan midagigi näha, kuid ümerringi on ainult pimedus. Mul tekkib paanika ja ma hakkan niutsuma. Sama teeb ka Rex. Alles nüüd tuleb mulle meelde, et Rex on ka minuga. Ma lõpetan niutsuimise ning tonksan Rexi, et ka tema vait jääks. Ta teebki seda. Vaikus kestab paar minutit kuni järsku hakkab Rex rääkima:“Kas sa tahad teada, miks ma tegelikult sinna vetsu tulin?“ „Oleks vist loogiline jah kui sa ütleksid,“ kõlab mu suust. Rex avab suu. „Ma tulin sinna, et öelda...“ lausub ta väga aeglaselt. Siis jääb ta vait. Ma tahan hakata just küsima, et siis mida, aga ma tunnen enda kehas mingit imeliku kihinat. See algab käpaotsast ning tõuseb aina ülespoole. Kui see on mu peani jõudnud tunnen ma, kuidas miski suruks nagu mu koonu kokku. Ma ei tea, mis minuga toimub, kuid ma ei julge ka midagi teha. Lõpuks tundub see kihin vaikselt mu kõrvadest väljuvat. See on kergenduseks. Peale seda jääb kõik vaikseks.
Ma hakkan juba mõtlema jumala peale ja et kas see siin on põrgu? Ma pole ju tahtnud olla paha koer. See on lihtsalt juhtunud. Ma olen igasuguste elu jooksul tehtud vigade peale mõtlemisega liiga ametis, et märgata, et me langeme nüüd aeglasemalt ja ka õhk muutub soojemaks. Ma jõuan veel viimasel hetkel enda mõtetest väljuda, et vältida maapinnaga kokkupõrkamist. Siiski kukkun ma kõhuli, kuid mitte nii, et saaksin haiget. Alguses ei julge ma pead tõsta, aga kui on juba tükk aega möödas teen seda siiski.
Vaatan enda ette ja seal on kaks beezikat käpa moodi asjandust, mis on vist kuidagi minuga ühendatud. Üles vaadates kõrguvad minu kohal hiiglaslikud valget värvi tähed. Aina imelikumaks läheb, kus ma olen ja mis minuga viga on?
Otsustasin 3. osa kah siis täna lisada kuna kirjutasin juba järgmised paar osa ära. 4. osa aga tuleb kindlasti alles homme või ülehomme. Tupsu Tadaa!:)
No comments:
Post a Comment